Kui üks algus on tehtud, siis teist on juba hoopis lihtsam teha.Suured pealkirjad on pandud, et järgnevalt märksõnad panna. Lugusid aina juhtub ja hädavaevu jõuan nad ära rääkida. Kui sedagi.Pikemaks teen siis, kui enam nii kuum pole.Tähtis on see, et saaks imesündmused muljetatud, kogemused kirjutatud, nomidaon jaburused hekseldatud. Ja naljad....Need panen enda jaoks. See, et teistele rääkida, seda on vähe.Nendest tahaks kohe kindlasti ise ka mõttemaiust moodustada.Veel üks algus on see, et kolisin ühest keskkonnast teise.Varsti on näha, milline neist kõige enam motiveerib.Edu meile!

Algused

Kui mõtiskleda, siis ega täpselt ei saagi aru, kas see, mida ma teen, on algus või lõpp.Ma pole kirjanik, aga olen kirjutanud. Siis päris algus nagu poleks?Lõpp vaiksetele mõtetele, et peaks kirjutama midagi imelisest üles. Kirjutan, et vahel on endal ka hea lugeda, millega toimetanud, kus käinud, muljeid seedinud. Ka dokumenteerinud mõtteid.Pühendan pojale, kes on mulle ülimaks inspiratsiooniks, mõjutajaks, õpetajaks ja kaaslaseks. Ma armastan Sind tohutult, täielikult ja tingimusteta! Elades ja hiljem.Nii on.Sa saad lugeda. Ükskord hiljem on lihtsam mõista. Retrospektiiv ajumasinas ju vahel töötab. Vahel kirjutab mälestusi üle. Vahel on kõvaketta puhastus.Siis sain teise lapse. Tuli täitsa ise. Sestap laieneb pühendus ka temale.Pühendus laieneb sõpradele ja lähedastele inimestee.Praegu ma tunnen, et on vaja välja kirjutada.Oluline, et jälg jääb. Igaüks saab oma elust raamatu kirjutada.Vahel jääb siinne  muidutus (muidune mõtteuit)mõneks fraasiks. Kunagi ehk pikemateks mõtisklusteks.Mõtlemine on nagu koerajaoks kondi järamine.Too kaevab kondi üles ja harjutab hambaid, mõnuleb.Mõtlemisega on ju ka nii, et mõnikord tuleb miskit haisvat välja. Kuigi aina harvem ja harvem. (see on pikem ja omaette teema). Ja siis järad ajuhammastega ja järad ja järad. Tuleb aga meelde ja... järad.Meeldiv on see, kui mõeldes need meeldivad, maniakaalselt mõnusad asjad meenuvad. MmmmmmTõeline mentaalse gurmaani maius.
Mõte-sõna-tegu-harjumus-saatus.
Mulle meeldib, kui ette loetakse.Vahel loen ise ka kellelegi ette.Sõbrad blogijad on alati suureks eeskujuks, sest lood on nii erilised, ainulaadsed ja isiklikud.Vahel, kui asjad kerivad, siis nendest kirjutamine on nagu mustri muutmine, mis toob kaasa hoopis uued pöörangud, väega sündmused, mõnusad inimesed ja imelise kulgemise.Kui minu kirjutatut loetakse, laske käia!Vahel on ehk abigi - no palun! (mõelge, kuidas häälega seda öelda saaks ja jääge ikka positiivseks!)Elagu eesti keel!Volbriööl mõeldud-öeldud  mõte, et pean vähemalt mingidki mõtted, killud ja naerud üles tähendama on käesolevas eluraamatus oma alguse saanud.Juhhei!
Hoog sisse 03.09.2021