Kui koit pole koit

 Enam ei ole jah.

Vaatasin õhtul ülekannet ja oli piinlik kogu selle fabritseeritud farsi üle ning samas ka kohutavalt kahju. 

Siniste õhupallidega poliitiline profiit. Segaduse tekitamine, omakasu jahtimine, reeturlik rumalus.

Laiamine? Juhmus? Hullutamine? Tähelepanu puudus? Pimedus?

Ma pole meeleavalduste vastu. Olen osalenud ja lähen ilmselt ka tulevikus. Praegusel hetkel oma rahva vastu ma ei lähe. Mul on sees õigluse kompass. See on vähim, mida saan teha.

Püüan mõtiskleda ja mingeid lahendusi leida. Samas,  soovitada teistele ei oska. See on kõigi oma rada.

Vaateväli piirneb EGO, ninaotsa, korteri ukse või aiaväravaga. 

Aga teised? Ligimesed? 

Kus on inimlikkus? Empaatia? Mõistmine?

..............................................

Andke Tõnis Mägi tagasi! Miks ta peab kurvalt laval kössitama? Ning teised edastavad ta sõnumit, et ta tegelikult pole vaktsineerimise vastu? Mis tähtsust sel enam on? Tegu tehtud. Poliitilist provokatsiooni toetatud, testosterooni möllu toetatud, "jah" öeldud rumalusele ning täielikule empaatia puudumisele.

Poliitilist vastutust pole ning tegude eest ei vastuta. "Koit" lauluna ei mõju enam ja  ma lepin sellega, et oli mis oli. Enam pole. Eile meenutasin rokkivat Tõnis Mägi.

Või, nojah, hoidke siis endale. Lepin sellega, et läinud. 

Kaja Paidla postitus (FB -23.10) läks väga hinge. Väga.

Leidsin rikkaliku pildigalerii delfist, suur aitäh ajakirjanikele, kes selle on jäädvustanud.

Mul tekkis neid fotosid vaadates tõesti palju küsimusi ...

Tugeva immuunsüsteemiga terved vabad inimesed ja kardavad vihma?

Terve inimene kukub vabaduse eest võitlemisel massis kokku ja kohale kutsutakse kiirabi ... Huvitav, miks ei aidanud seda inimest kõik need ravitsejad, selgeltnägijad ja kõigeteadjad, kes täna Vabaduse väljakul vaba Eesti eest võitlemas käisid? Miks on hädaolukorras alati ikka arstid ja õed need, kes peavad aitama ja ka aitavad, sõltumata sellest, mis olukorda neid appi kutsutakse või kui väsinud nad ise parasjagu on?

Näha on, et inimesed naudivad üritust täie rinnaga, hoolimata tõsisest kriisiolukorrast, hoolimata sellest, et seljataga olevast Jaani kirikust saadetakse samal ajal keegi oma viimsele teekonnale ja lisaks leinale peavad lähedased läbima ka vabadusürituse kadalipu ...

Tänase inimeste vabaduse piiramise ürituse üheks eestvedajaks on Varro Vooglaid, kes on meil eelmistel aastatel olnud üks peamine eestvõitleja LGBT-inimeste vabaduse piiramiseks, samuti naiste piiramiseks oma keha üle otsustamisel - kas tema on siis tõesti see kõige õigem juht, kelle üleskutset vabaduse eest võitlemisel järgida?

Sama küsimus ka EKRE juhtide Martin Helme, Mart Helme, Jaak Madisoni kohta, kes olid lisaks veel eelmisel aastal EKREga valitsuses olles riigis eriolukorda kehtestades ise kõige suuremad inimvabaduse piirajad - kas ikka on nemad need kõige õigemad juhid, keda usaldada ja kelle igale näpuviibutusele kaasa kiita?

Palun andke mulle andeks, kui ma eksin, aga nii palju vabadust kui praegu igasuguse jama genereerimisel, pole meil Eestis vist kunagi varem olnud.

Ilmselt vaatavad nii mu Vabadussõjas Narva all võidelnud isaisa kui ka Siberis vangilaagris surnud emaisa seda praegust vabadusvõitlust väga suure võõristusega, aru saamata, et kas see on nüüd siis see Eesti, mille eest nemad surid. Tõenäoliselt oleks mu vanavanaema olnud üliõnnelik, kui 1919 oleks olnud võimalus oma lapsi vaktsineerida difteeria vastu ja ta ei oleks pidanud matma järjest oma kolme poega.

Väga-väga loodan, et tänane üritus ei too kaasa järsku tõusu koroona levikul ja et kõik need inimesed on tõesti nii tugeva immuunsüsteemiga ja väga terved, nagu nad ise deklareerivad ning ei tekita meie meditsiinitöötajatele täiendavat lisakoormust.

.......................................................................................................................................................

Tahan mitu korda lugeda. Kunagi hiljem tuleb ehk argumentide vastu taas huvi. Siis tean, kust otsida.

.....................................................................................................................................................

Mu hingelise tasakaalu ja lootuse taastas täna Anneliis Kõiv.

Aitäh, kullake!

24.10 FB

Ärkan pühapäeva. Päike pole veel tõusnud. On vaikne. Nädalalõpurahu mu kodus.

Idüll.

Aga meeled on rahutud, sest signaalid mu sees on vastakad.

Ma mõtestan endast lähtuvalt viimastel aastatel järjest suuremaid tähendusvälju omavaid sõnapaare.

Isiklik vastutus.

Omaniku vastutus.

Haiglajuhi vastutus.

Koolijuhi vastutus.

Liidri vastutus.

Igaühe kohustus.

Omaniku kohustus.

Haiglajuhi kohustus.

Koolijuhi kohustus.

Liidri kohustus.

Igaühe õigus.

...

Kas õigus on ülim.

Milline on õigupoolest see õige õigus...

Tunnen, et vait olla ei saa, aga sõnasõda pidada pole ka soovi. Kirjutan need sõnapaarid just selles järjekorras nagu nad minu sees keerlevad. Mõtestamine on vajalik.

Sügav kummardus meie MEEDIKUTELE.

Ja mu head, olge hoitud!

.......................................................................................................................

Ühinen.

.......................................................................................................................

Püüan mittem mõelda, mille poolt sinised õhupallid on. Silme ees on stseenid filmist, kus kiirabiautod on reas ja ooatavad koormast vabanemist. Fui!

Üks asi on kodurahu või koroonarahu. Tahaksin, et oleks rahu, rahulikkus ja rahumeelne koostöö.

Et aidataks kõigi tava- ja ka alternatiivsete vahenditega neid, kellel seda vaja. Koostöös ja üksmeeles. Kui olukord kergem, siis võib taas meelt avaldada ja meelitseda.

Tartu Kliinikum kirjeldas olukorda, mis võib tulla. Linki ma siia ei pane. Kole lihtsalt.

Ootan kahe spetsialisti juurde minekut juba mitu aastat ning mõistan, kui koroona patsientide vastuvõtuks kõik ümber tehakse.

Mina ei vaja regulatsioone, et mõistlikke otsuseid teha.

Minul ja minu tuttavatel on omavastutus.

Oma vastutus.

.........................................................................................

KOV 2021

 Täna on 17.oktoober ja KO valimiste päev.

Enne seda toimus e-hääletamine.

Liikvel oli näha palju inimesi ja seda oli vahva vaadata, et liiguti peredega ja käidi ka söömas.

Õhtul saame omadega kokku ning peame plaani.

Mulle meeldib, et me käime koos ning parandame maailma ka siis, kui pole valimiste perioodi.

Kohtume, arutleme, kuulame, mõtleme kaasa.

Varsti selguvad ka tulemused.

Seekord jäi veidi kohast volikogus veidi puudu.

Olen väga tänulik usalduse eest ning kinnitan - minule antud hääl Sul raisku ei läinud. Tegelen edasi oma poolikute teemadega. Nimelt sain hulga küsimusi ning tasapisi edastan ja hiljem vastan neile ikkagi. See on üks konkreetne võimalus panustada paremini hoitud kogukonda.

Teha midagi, mis minust sõltub ja parima variandina endast iga päev. Tead ju küll, et siis pole hiljem vaja kahetseda. Igal õhtul saad tänulikult mõelda asjade üle, mis korda läksid ning endale õlale patsutada - tegin, mis suutsin.

Ülejäänud homme või siis teevad teised.

Olge terved!

Rapla ÄKK 2021 Rapla ÄKK 2020

 See on väga oluline ja tähtis sündmus.

Praktiline ohutusõppus haridustöötajatele.

Toimumiskoht oli Kesklinna Kool, lähiümbrus ja päästekas. 

Situatsioonide kujutamisel osalesid Vesiroosi ja Kesklinna koolide õpilased.

Järgmise aasta parim sisu on see, et tulevad kogemusi ja praktilist õppust saama need, kes pole veel osalenud. 

Mul on tohutult hea meel, et tunnen neid, kes selle idee Raplasse tõid ning organiseeriva tiimi kokku kutsusid.

Ma naudin täiega, kui erinevad inimesed paljudelt erialadelt tegutsevad ühtselt koos, panustades aega ja energiat.

See hea tunne meenutab kunagist ühistegutsemist Rapla Linna päeva ajal(siis kui Raplas veel televisioon oli :D) ja mul oli au ükskord jõevaht olla. Kivisilla all oli kohvilaud, rongkäik ja köievedu. Eelajalooline mälestus.

Joon ÄKKi pudelist vett ja olen taas rõõmus(nagu kõik teisedki).

Eriti suur tänu Üllele ja Õiele.

Õpetajate päev ja pisarad

 Vahel on hommikuti nii, et tean värvi, mida sel päeval sooviksin kanda. Seekord oli suisa kaks valikut. Hiljaks ei jäänud. Jõudsin tibud ära kallistada ning siis läksin grupi juurde, et aktust vaadata. Seekord siis veebis.

Kahjuks meie õpetajate koori laul olude sunnil kõlada ei saanud. Me leppisime juba kokku, et esineme ikka. Kasvõi kevadel. Ongi hea, sest siis on õhkõrn võimalus, et sõnad ka pähe saavad. 

Asendaja müttas tunde anda. :D

Siis suundusime saali kuldvillaku mängule. Mulle meeldivad Andrese küsimused alati. Ikka on mingi knihv ja ikka jookseb vahel aju kinni ka. Kõik oli kokku meeleolukas, hariv ja väga lustakas. Jälle rohkem teadmisi ning hea tujuga käisin kodust läbi. Tahtsin väga retrot selga panna. Sama värvitoon, kuid ehe värk.

Nimelt nägime kohtumisel armsaid kolleege Kesklinna koolist. Polnud väga kaua näinud. Kohvike ja palju mõnusat jutlemist ja muidugi üliarmas Sten-Olle.

Kuulsin taas oma lemmiklugu(Nohulaul) kunagi ilmuvast lastelaulude plaadilt(mille ma ilmtingimata ostan), sest mulle mõjub Sten-Olle looming alati. Loodan, et olete Kunksmoori aulu kaptenile kuulnud. Megaarmas!

Siis algas kinoseanss. Õigepoolest selle Peeter Simmi filmi "Vee peal" pärast ma kirjutangi. Kadri soovitas. Ruitlast ma polnud lugenud. 

Püüdsin kilde meelde jätta. Ja taaaskord Simmi fenomen: pea kaks tundi naerutamist, kuni sain nutuobaduse. Tean, et see polnud Valtri pärast. 

Taipamist veel ei tulnud. Veel koduski aina tirises ja tirises. Kuni õhtuse trennini. Südame ümber on selline liigutatuse vöönd. Kõik kobrutab ja on väga heldinud, kuid aru ei saa, kust see tuleb.

Pühapäeva hommikul leidsin tõe. 

Pisut üle 20 aasta tagasi oli kindlasti igas külas Valter ja teised tegelased. Nii ka Kuusiku külas. Kui ta oli kaine, siis ei saanud sõna suust, ega polnud kindel, kas ta kuuliski. Väga heatahtlik. Väga-väga lahke. Need naised olid ka Kuusikul. Kui pühapäeval meenus Ennu.

Kui töödel abiks käis, siis muutus ta silmarõõm Kiisuks, pudel oli puuriidal ja Ennu vehkis tööd teha. Enamasti valjuhäälne ja kippus kaklema, kuid lapsi hoidis ta väga. Meie jaoks oli mängult vanaisa, sest see koht oli tol hetkel tühi. See on juba omaette lugu. Või siis see, kuidas me isade päeva mittetähistasime.

Meenusid need poisid ja tüdrukud, kes on nüüd kolmekümneste tuurides ja väga vahvad.

Vaat sellise nostalgia tripi tegin koos filmiga.

Panin pildi, et õde Silvi ka jutu sisse saaks.