Vahel on hommikuti nii, et tean värvi, mida sel päeval sooviksin kanda. Seekord oli suisa kaks valikut. Hiljaks ei jäänud. Jõudsin tibud ära kallistada ning siis läksin grupi juurde, et aktust vaadata. Seekord siis veebis.
Kahjuks meie õpetajate koori laul olude sunnil kõlada ei saanud. Me leppisime juba kokku, et esineme ikka. Kasvõi kevadel. Ongi hea, sest siis on õhkõrn võimalus, et sõnad ka pähe saavad.
Asendaja müttas tunde anda. :D
Siis suundusime saali kuldvillaku mängule. Mulle meeldivad Andrese küsimused alati. Ikka on mingi knihv ja ikka jookseb vahel aju kinni ka. Kõik oli kokku meeleolukas, hariv ja väga lustakas. Jälle rohkem teadmisi ning hea tujuga käisin kodust läbi. Tahtsin väga retrot selga panna. Sama värvitoon, kuid ehe värk.
Nimelt nägime kohtumisel armsaid kolleege Kesklinna koolist. Polnud väga kaua näinud. Kohvike ja palju mõnusat jutlemist ja muidugi üliarmas Sten-Olle.
Kuulsin taas oma lemmiklugu(Nohulaul) kunagi ilmuvast lastelaulude plaadilt(mille ma ilmtingimata ostan), sest mulle mõjub Sten-Olle looming alati. Loodan, et olete Kunksmoori aulu kaptenile kuulnud. Megaarmas!
Siis algas kinoseanss. Õigepoolest selle Peeter Simmi filmi "Vee peal" pärast ma kirjutangi. Kadri soovitas. Ruitlast ma polnud lugenud.
Püüdsin kilde meelde jätta. Ja taaaskord Simmi fenomen: pea kaks tundi naerutamist, kuni sain nutuobaduse. Tean, et see polnud Valtri pärast.
Taipamist veel ei tulnud. Veel koduski aina tirises ja tirises. Kuni õhtuse trennini. Südame ümber on selline liigutatuse vöönd. Kõik kobrutab ja on väga heldinud, kuid aru ei saa, kust see tuleb.
Pühapäeva hommikul leidsin tõe.
Pisut üle 20 aasta tagasi oli kindlasti igas külas Valter ja teised tegelased. Nii ka Kuusiku külas. Kui ta oli kaine, siis ei saanud sõna suust, ega polnud kindel, kas ta kuuliski. Väga heatahtlik. Väga-väga lahke. Need naised olid ka Kuusikul. Kui pühapäeval meenus Ennu.
Kui töödel abiks käis, siis muutus ta silmarõõm Kiisuks, pudel oli puuriidal ja Ennu vehkis tööd teha. Enamasti valjuhäälne ja kippus kaklema, kuid lapsi hoidis ta väga. Meie jaoks oli mängult vanaisa, sest see koht oli tol hetkel tühi. See on juba omaette lugu. Või siis see, kuidas me isade päeva mittetähistasime.
Meenusid need poisid ja tüdrukud, kes on nüüd kolmekümneste tuurides ja väga vahvad.
Vaat sellise nostalgia tripi tegin koos filmiga.
Panin pildi, et õde Silvi ka jutu sisse saaks.
No comments:
Post a Comment