Käisin augustis korra Eestist väljas. Tagasi tulles ei saanud paljudest asjadest kohe aru. Juba enne olid mitmed teemad, mis kõik seltskonnad hetkega pooleks lõid. Teate küll, eks? Justnagu sõjas. Sõdimine käib millegi poolt ja kellegi vastu viha ja kurjusega. Arusaamatud vastandseisud tuhmistavad armastust ja sõbralikkust. Väga tihti meenub etendus "Kostja ja hiiglane". Mul vedas meeletult, et sattusin vaatama etendust, kus näitlejad mängisid nii hingest ja kõik sujus, et viimase vaatuse poole pealt lahistasin juba nutta. (Praeguseks on mul üldse 4 etendust teatritükkide seas, kus pisarad lihtsalt voolasid). Selgelt tuli välja, et ükskõik, mida keegi tookord otsustada võis, kõik oleks olnud halb, sest üksmeelt polnud ja ka koostööd mitte. Mitmed olemasolevad suurepärased liinid katkesid ning taastati alles pärast nõuka lõppu.
Praegu on sarnane killustatuse aeg. Praeguses olukorras võidab see riik, kes suudab omavahel kõige rohkem üksmeelt leida ning sõbralik ja salliv olla. Ka andestavam. Sellest mõtisklen eraldi.
Mina usun, et eestlase terve mõistus võidab ja inimesed loovad tõde. Inimõigustest lähtuvalt. Oma tööd siiralt tehes. Oma tervise eest vastutades. Naeratades. Meil on imeline keel ja loodus, mis kosutab ja annab jõudu tingimusteta. Meil on suurepärased inimesed. See on vundament. Osa suurest pildist, mis on kogu aeg olemas. Seega on lihtne tegevuskava: tee ennast korda. Vali olla iga päev parim versioon endast. Märka, kes ja mis on su ümber. Edasi juba see teema, et kuidas saad panustada kogukonna ellu.
See on üks minu motiividest. Tahan oma vallale tagasi anda. Aega, energiat, ideid, koosmeelt.
Kunagi ütles Aare Heinvee:" Mida te naised köögilaua taga asja arutate? Tulge ja tehke midagi ära!".
Siis kui kerkisid Rapla valla kogukonnas järjest küsimused, mis panid mind kulmu kergitama. Tuli see kõik taas meelde. Arutlesime väikestes seltskondades ja kuna mitmed asjad polnud läbipaistvad, ega selge taustaga, siis mõte kandideerida muutus aina positiivsemaks. Kaks volikogu vahetust tagasi oli nii, et enne valimisi sahmiti hullult. Kui töö hakkas peale, siis oli kõige tähtsam kasulik idee ning toimus koostöö. Valla inimeste huve silmas pidades.
Vahepeal on palju asju toimunud. Halbu ja imelikke ka. Elu edeneb koos kõigi oma tahkudega. Loodan, et jätkub tahet ning energiat elu paremini hoida. (Mulle meeldib see lause, muide). Kuidas mõõta, kes rohkem armastab? (See on üks teine artikkel)
Ma olen volikogu liige olnud ning kordagi ei alustanud lauset: "Mina arvan, et...". Kui teema oli komisjonis arutlusel, siis oli alati aega, et asjaosalistega nõu pidada ning arvamusi küsida. Helistada või kokku saada - see käis asja juurde.
Lisaks sain paar nõmedat vastust vallavalitsusest. Ning otsus küpses. Tean erinevatest teemadest üsna palju tänu oma suhtlusele ja hobidele.
Liigun vallas palju. Mul on tuttavad ja sõbrad üle terve Rapla valla. Muidugi ei tea ma, kes neist lähevad valima või kellele hääle annavad. Ma loodan, et see, kes otsutab mulle hääle anda, siis annab sellest varem märku ka.
Mul on praegu palju tuttavaid kandideerimas erinevate üksuste nimekirjades ning mitte ainult Rapla vallas. Üle Eesti. Olen uhkusest puhevil iga "tähtsa" pildi üle, mis FB-s ikka välja pannakse. Väga vahva! See on valmisolek tegutseda ja seda oma köögist kaugemal.
Seekordne oli lühendatud mõtisklus teemal "Kui sulle läheb korda ja soovid paremini hoitud Rapla valda", siis...
Number on mul 106.
Ole terve, rõõmus ja hoitud!
No comments:
Post a Comment