Autopiloodiga põnevusi ehk vahel juhtub ka nii.

See juhtus jälle. Kirjutan parem loo endast välja. Aju on veidi autopilooti teinud juba pikemat aega ning ega tänane pööripäev siis erinenud. Hommikust saadik kulges päev paljude pisiasjadega põimitult pingeliselt ja kõik täitsa järjest. Jõudsin pea ära pesta, kuigi kuivatada korralikult polnud aega. Poest läbi otse haiglasse ja siis kultra juurde. Kingad, seeliku ja jaki panin juba hommikul autosse. Pisut peale viit siis kultuurikeskuse ukse juurde. Enne nägin veel esinejat noormeest. Maja ees olid kaks inimest ootamas. Teretasin imestades, et mina arvasin, et kell viis oli algus. Nemad vastasid, et ei, kell kuus. Seletasin vabandavalt, et mul ka varem on kellaajad ja kohad sassi läinud. Hõikasin, et oh, siis jõuan kodus ära käia. Auto juurde minnes mõtlesin, et ah, mis ma ikka torman. Võiks ju hoopis Hollivuudi kohvitama minna. Läksin siis ikkagi tagasi ukse juurde. Ikka nemad kaks ja kedagi polnud juurde tulnud. Tavapäraseid majahaldjaid polnud ka näha. Ütlesin, et teen siis ringi ja uurin seestpoolt. Ühendav uks oli seestpoolt ikka täitsa kinni. Ausalt öeldes hakkas kõik pisut veidrana tunduma. Jälle maja ette jõudes kirjutasin silmi vidutades headele kaaslastele, et kus kõik on. Prillid olid autos ja toksimine oli täitsa piin. Kolmveerand kuue ajal läks mu klassi tüdruk meist mööda ja saime pisut vestelda. Kiitsin tublisid noori, et olid nõus juba jälle istuma mitu tundi Avatari vaadates. Soovisin häid filmielamusi ja vaevalt jõudsin ringi keerata, kui need kaks ütlesid, et me tahame ka kinno minna. Kas siin siis polegi enam? Suure kultuurikeskuse ja kino fännina sain vahetpidamata seletades ekskursiooni teha kuni kino ukseni. Viimased juhatused seal/WC ja riiete kohta) ja mul oli ikka veel aega otsustada, kas lähen kinno või mitte. Kinno ma ei läinud. Hakkasin päeval juba varem küll hääde sõnade või kinkide peale mitu-mitu korda pillima. Märk sellest, et süda oli hell ja hing heldinud. Avatari teades oleks pidanud terve WC paberi rull kaasas olema. Kino valges esikus tuli mu enda märkmik meelde. Avasin ja vaatasin. Mnjah. Koht oli õige küll.Kellaaeg ka. Mina olin seal päeva võrra varem. Läksin uuesti ukse juurde ja seisma ning mõtlesin, mis nüüd? Itsitama ajas kohe väga. Kas see oli vajalik selleks, et üks sobiva pikkusega mees peatuks ja küsiks minult: "Vabandust, ega te minuga seltskonnatantsu trennides põhisamme õppida ei taha?" Ja mina saaksin vastata: "Jah! Ma just ootasin. Just teid. Hakkame tutvuma." Seisin veel veidi ja ega enam kihistamist ei saanudki kinni. Mõned läksid mööda. Naised. Läksin itsitades autoni ja mõtlesin, et pean ikka kellegi telefonist leidma. Või lihtsalt tutvuma. Pilt on illustratiivne. Mõtlesin, et kleidi järgmine elu on pihikseelik, ainult ma ei tea kui pikk. Pika peegli toon koju uuel aastal, siis lihtsam peegelduda.