Mäletan seda nädalat, kui kaalusin, et kas võtta lennupilet 19 või 21 või 23. veebruariks. Osa peret on eemal ja no selline igatsus peal, et .....
On ka teada, et 23. 02 on Vesiroosis alati väga armas päev ja oma kooliperekese peale mõeldes ei raatsinud loobuda. Kõik oligi väga vahva.
Siis tuli 24.02.
Siis oli mu imeline risti-rästi sõitudega 25. 02 valla tänuõhtu. Piia ikka oskab korraldada (imetlen siiani).
Eile püüdsin meenutada, et millal sai magada ilma äratuskellata ja ei tulnudki muud meelde, kui 24. veebruari hommikul. 😁See selleks. Ma ei tõesti ei kurda. Eriti kui mõelda selle perioodi tegude-toimetuste, uute inimeste ja lähemate-kaugemate sõprade ja tuttavate peale. Üks vahvam kui teine ja võrrelda ei saa.
Kõhedust tekitab hoopis selline õõnes ja sassis tunne, et justnagu oleks agressiivse diversiooni algusest vähemalt pool aastat või rohkemgi möödas.
Nagu oleks aeg ajas ja ruum ruumis. Siin mõtiskleb igaüks omal moel. Igaühel on omad kalendrid, millega tegevusi või aega mõõta ja mälestusi luua. Mul olid seni kaks (enne lapse sündi ja pärast mehe surma) suuresti elu suunda ja fookust muutvad. Kaks viimast ajatähist (enne lockdowni ja pärast või enne sõda ja pärast) on pealesurutud raputustega ning silmi avavad.
Mõttes mõlgub mitmeid ideid. Nt hõiked, et "kõigi maade valgustöötajad - ühinegem!"
Osalesin ja osalen ühispalves.
Ja tahaksin väga ka sõjavastasele miitingule/kõnekoosolekule jõuda. Loodan selle tulekut õigel ajal märgata.
Ja on rõõme.
